Meie tripp Toomast vaatama sai alguse 8. detsembri esimesel tunnil, kui buss meid Riia poole viis. Ootused, et äkki läheb bussi kohale ja meie lennukile jõudmine nibi-nabin jooksuks, kustusid, kui buss pea kolmveerand tundi plaanitust varem kohal oli.
Reisi peamine märksõna võiks olla ‘on the road again…’
Istanbuli jõudsime ilusal päiksepaistelisel hommikul. Et aga elu igav poleks, saime lennujaamast raudteejaama sõitmiseks kasutada nii metrood, trammi kui praami. Möödusime Sultanhametist ja mõnest mošeest. Enne praami võtsime kõik ühe kebabi ja raudteejaama jõudmise etapp sai ka varsti selja taha. Istanbulis on tegelikult palju vaadata, kuigi me enam vanalinna tagasi seiklema ei hakanud. See-eest on põhjust sinna tagasi minna.
Rongi sõit läks esiti uniselt, hiljem aga kohaliku õlle ja kohalike mereväe poiste seltsis.
Suutsime loomulikult paraja segaduse tekitada, kui kõik viiekesi ühte kohta kokku istusime (mitte eraldi vagunitesse, nagu piletitel kirjas). Selgus, et sealmaal istutaksegi täpselt sinna, kus ette näidatud. Kätte ja jalgadega seletades suutsime siiski kohad õigete omanikega vahetada.
Laupäeva õhtuks jõudsime lõpuks Ankarasse, kus Toomas meid juba kolmveerand tundi oodanud oli. Kulgesime läbi linna Toomase punkrisse, kus kohtusime ka teiste elanikega. Lisaks meile maitsesid kodumailt kaasa võetud napsu veel sakslane Mark ja austerlane Raimund. Viimast elanikku – sakslanna Dianat – õnnestus meil näha alles hommikul. Mati tegi ka tutvust kohalike seas levinud lauamängu, tavlaga (kirjutasin õigesti?).
Hommikul, ok lõuna ajal, kui üles tõusime, oli Raimund juba poes ostlemas käinud ja keevitas meile ägedat hommikusööki. Tulemus on ka pildi pealt näha. Toomas tegi ka Türgi kohalikku rooga ehk kõik-mis-kapist-leida-pane-pannile-ja-küpseta.
Päev Ankaras möödus kui linnulennul. Külastasime kesklinna, mis suures osas meenutas turgu. Tahtjad said endale osta Armani, Diesel’i või D&G original copy käekellasid. Seda vaid 5 liirat (ca 50 eeku) tükk.
Kultuuriväärtustest saame linnukese kirja Atatürk’i mausoleumi külastusega. Mille päikeseloojang oma värvidega meeletult ilusaks muutis. Üldiselt oli Atatürk üks hea mees, kes oma maa rahva eest seisis. No olgu, mõne muu rahvuse vastu ehk mitte. Aga eks iga maa ajaloos ole omad plussid ja miinused.
Õhtul käisime veel vesipiibu lounge’s, kus sai valida piibu täitmist kas vee või piimaga. Valisime piimaga. Tagant järgi maad uurides selgus, et piim pidavat mürgid endasse imema ja nii jõuab kopsu tiba puhtam värk. Eks see ole nii ja naa, sest tubakas jääb tubakaks. Ma avasin ka oma skoori tavla mängimises. Üks mäng õnnestus isegi võita!
Enne kui tagasi koju jõudsime, suutsime või õigemini Märt suutis, ka petta saada. Nimelt õnnestus tal 1.20 asemel 10-liirane kojusõit hankida. Need petised oskavad ikka käsi laiutada ja neid absoluudselt ei kõiguta, kui mitu inimest sama juttu räägivad. Aga noh, nüüd saab öelda, et see asi on nüüd ka tehtud.
Õhtu möödus jällegi rummi ja kohaliku joogi raki (loe: rakö) seltsis. Lisaks toodi välja veel Toomase kitarr, mille saatel nii tuntud ja tundmatuid laule lauldi.
Pühapäeva hommik üllatas meid sellega, et vesi oli otsustanud kuhugi oma teed minna ja nii pidime varutud veepaagi sisuga hakkama saama. Lisaks üllatasime Toomast ka oma oskusega Türgi kohalikku hommikusööki meisterdada.
Viimasel päeval Ankaras möödus kohalikku turgu külastades. Kust keegi küll midagi vist ei ostnudki. Kui üks karp komme välja arvata. Linnas külastasime veel midagi kaubanduskeskust meenutavat. Üllatusena sai isegi poodides hinna üle kaubelda.
Öö möödus Ankara-Istanbuli bussis sobivamaid magamisasendeid otsides. Millele järgnes unine tagasilend Riiga ning veel unisem bussisõit Tallinnasse. Ahjaa, ma olen veendunud, et Musta mere kohal on miski maagiline koht. Nii minnes kui tulles raputas suht-koht sama koha peal lennuk väga koledasti.
Muidu on Türgi äge koht ja kindlasti tasub sinna tagasi minna. Kebab on hoopis midagi muud, kui siinmail pakutav. Inimesed on üldjuhul lahked ja abivalmis. Kuigi nad suurt võõrkeeli ei räägi. Rätiga tätsid autoroolis mõjusid ka kuidagi müstilis-koomilisena.
