Reis algas Tallinn-München lennuga, mis möödus suht sujuvalt. Lennujaamas olid ka kõik enne meid juba kohal, nii et kellegi sissemagamise ohtu kah polnud. Müncheni lennujaamas jälle nii libedalt ei läinud. Nimelt olid meie bronnitud autod kuskil ilma peal laiali ja meil tuli toredad 2 tundi lennujaamas oma überpagasitega tsillida. Enamus veetis aega kõhtu täites ja niisama ringi hängides.
Lõpuks ilmusid ikka autod välja ja kahe auto asemele saime oluliselt peenemad, kui bukkinud olime. Me olime rahul ja sõit Shveitsi poole võiski alata. Sõit oli samuti sujuv ja kenade vaadetega. Noh, nagu Alpide vahel ikka.
Kohale jõudes oli hotelli retseptuur juba pillid kotti pannud ning mõningase otsimise peale saime oma toavõtmed baarist kätte. Seadsime end sisse ning läksime õhtusöögi tuurile. Ärksamad käisid veel õhtul öist linnakest pildistamas.
Esimene päev mäel möödus meeldetuletus päevana, et mis moodi suuskamine või lauatamine käis ja seega mingeid hulle trikke ei tehtud. Kohe tutvuti ka kõige kõrgema tipu Vorabiga (3018m). Vaade oli nauditav. Mäelt allatulek aga omaette ooper. Radu sealt nimelt ei tulnud ja lumi ei olnud ka väga puudri nime väärt. Mõningate jaoks oli ka selline laskumine esmakordne. Andre suutis walky-talky ära kaotada. Õnneks leidis ta selle mõne minutiga üles, kuigi selleni jõudmiseks ja tagasi rajale ronimiseks kulus tal pool tundi.
Et üllatused jätkuks, ilmnes mäelt tulles, et üks meie auto ei asu üldse mitte seal, kuhu ta meist maha jäi. Ei asunud ka kuskil mujal ümbruses. Pikkade otsingute tulemusena selgus, et see oli valesti pargitud ja kuna hotellitädi ei suvatsenud politsei küsimuse peale öelda, et tegu nende kliendi autoga, siis tehti autoga seda, mida ikka tehakse. Ta lihtsalt teisaldati. Õnneks on Andre saksa keeles nii palju kodus, et said Matiga tunnise protseduuri ja 440CHF-i võrra vaesemana tagasi.
Edasised päevad läksid paljudel pargis ja vabal lumel trikkide õppimise tähe all. Kui pargid ja trikitamine ära tüütas, siis sai seda sama vabal lumel tehtud. Korra tulime kuskilt metsavahelt alla, kus alul jäi mulje, et nüüd murduvad kõik meie lauad, aga kuidagi me sealt kuuskede vahelt ja suht jäise pinna pealt jälle normaalsesse keskkonda saabusime. Lisaks oli ühe raja ääres mõnus kikkeriga onn, millelt osavamad ka hüppasid. Meie omadest said selle trikiga Mati ja Sulev hakkama. Ülejäänud liitusid kõrvalt vaatamise osakonnaga.
Andre suutis järjekordselt walky-talky ära kaotada. See jäi teine kord leidmata. Mati ei tahtnud ka kuidagi alla jääda ja poetas enda käes olnud walky-talky kah mingisse raja salajasse kohta, mida hiljem tuvastada ei õnnestunud.
Lisa atraktsioonina oli organiseeritud ka samal ajal BEO2009. Teisisõnu olid kõik kunnimad lumelaudurid kohale aetud, kes oma oskusi näitasid. Tuleb tunnistada, et proffe oli ikka hää vaadata. Eriti kui eelmise õhtu jäägid veel veres ringi möllasid ja enese oskustes tollel hetkel nii kindel polnud.
Üldiselt oli reis muhe ja kõik õppisid nii mõnegi triki selgeks. Täpselt küll ei meenu, kes mida, aga teada on, et Karin omandas klubis tantsides, kuidas tasuta joogipoolist hageda.
Tagasisõites üllatas meid ka Austria toll (oma teel läbisime 20-30km pikkuses ka seda maad) meid sellega, et ühel autol oli puudu Austria kiirtee kleepekas. Muidugi polnud meil aimugi, et meil ka Austria kleepekaid vaja läheb. Kolmest kahel olid need suht juhuslikult õnneks peal. Kleepeka puudumine autoklaasil tähendas 100EUR-i võrra vaesemaks jäämist.
