Jaanuari lõpus väisas suuremat sorti seltskond (16 inimest) Prantsusmaa üht suurimat mäekuurorti – Val d’Isere.
Nagu juba ette oli teada, siis kohapealne elu oli super. St seal oli päikest, seal oli rahvast ja mis peamine, seal oli LUND!
Kohale jõudmine kulges viperusteta ning kahe lennu vahele jäänud 40 minutit osutus täiesti piisavaks vaheks. 5 tunnine bussisõit oli meeleolukas ja jookiderohke. Esimene õhtu see-eest enamustele suhteliselt vaikne, va Pluuto korteri elanikele, kes käisid kohalikku ööelu uurimas-puurimas.
Radade valik on Val d’Isere’s lai: rohelistest – mustadeni, niisama liuglemisest kahe pargini. Usun, et kõik leidsid enda jaoks sealt midagi. Elu nagu paradiisis!
Allakirjutanu nautis täiel rinnal pargis boxi sõidu õppimist ja kukkumistest saadud sinikadki on tänaseks päevaks kadunud. Ainult sinikatega meie reis siiski ei piirdunud. Raulil õnnestus kehvasti kukkuda ning on seepärast mõneks ajaks kipsi kammitsais ning Ints tegi sellise triki hüppe käigus, et tema õlg käis vaimustusest oma loomupärasest asukohast välja. Intsu morjendas see ainult nii kaua, kuni tohtrihärra selle tagasi paika väänas. Matil õnnestus pargis olles kaamera kiivri küljest lahti hüpata või kukkuda – ei teagi, kumb see nüüd õigem väljend oleks.
Üldiselt on reisist ainult positiivsed tulemused: Jaana sai pärast suusavahetust suusad hüppesse, Toomas sõbrunes oma lauaga ning Triinu Rauliga või oli see vastupidi. Ära sai proovitud austripubis olevad austrid (arvan, ma ei valeta väites, et enamus meist polnud neid varem mekkinud); Le Graalis kiiremad tantsusammud tehtud ja tequilapubis post siledaks lihvitud.
Nagu juba tavaks saanud, siis tagasisõit kippus minema jälle kategoorias “pretty close”. Nimelt saime tund aega ummikutes istuda ja bussijuht hoiatas, et me ei pruugi mitte õigeks ajaks lennujaama jõuda. Selle teavituse peale sai plaane tehtud, kuidas Genfis öö veeta. Bussijuht oli siiski osav ja piisavalt kiire, nii et lennujaama jõudsime nii piisavalt vara, et saime veel parajasti mölutada ja oma lendu oodata.
