Video pani kokku: Toomas

UPDATE! Kuupäevad 6.-13. veebruar. Austria. Eestist tulijad on sellistel lendudel:
minek
* Sat 06 Feb 2010 12:55-13:35 TLL-CPH OV143 EA
* Sat 06 Feb 2010 14:40-16:15 CPH-MUC SK2657 SAS
tulek
* Sat 13 Feb 2010 10:25-13:55 MUC-TLL OV166 EA
piletid saadaval www.estonian-air.ee

Majutus saab olema Kirchbergi keskuses appartement Robertis.

Lugupeetavad!
Siit ja sealt on juba vaikselt küsimusi tulnud, et kus ja mida tulevasel
hooajal. Noh, ega suurt miskit orgunninud veel pole ja paljud ilmselt
vaevlevad masu, täpe või pupu vms kütkes.

Ehk et mina isiklikult kuhugi Slovakkiasse ei roniks. Küll võiks nt
Austriasse minna. Pakuksin välja Kitzbüheli kandi. Seal 7 keskust lähestikku
ja kõik sama piletiga külastatavad. Majutuse hinnad jäävad ka talutavatesse
piiridesse. Tsekkasin 4-seid appartmente, öö hind ca 100 EUR per appartment.

Transa osas võiks mõelda lendu Münchenisse ja sealt autoga (ca 120km) või teine optsioon üldse kohe algusest tulla auto või väikebussiga, kui soovijaid sobiv arv.

Nii huupi pakuks kuupäevi 6.-13. veebruar, vahetult enne kõrghooaega.

Lõpuks ilmusid ikka autod välja ja kahe auto asemele saime oluliselt peenemad, kui bukkinud olime. Me olime rahul ja sõit Shveitsi poole võiski alata. Sõit oli samuti sujuv ja kenade vaadetega. Noh, nagu Alpide vahel ikka.

Kohale jõudes oli hotelli retseptuur juba pillid kotti pannud ning mõningase otsimise peale saime oma toavõtmed baarist kätte. Seadsime end sisse ning läksime õhtusöögi tuurile. Ärksamad käisid veel õhtul öist linnakest pildistamas.

Esimene päev mäel möödus meeldetuletus päevana, et mis moodi suuskamine või lauatamine käis ja seega mingeid hulle trikke ei tehtud. Kohe tutvuti ka kõige kõrgema tipu Vorabiga (3018m). Vaade oli nauditav. Mäelt allatulek aga omaette ooper. Radu sealt nimelt ei tulnud ja lumi ei olnud ka väga puudri nime väärt. Mõningate jaoks oli ka selline laskumine esmakordne. Andre suutis walky-talky ära kaotada. Õnneks leidis ta selle mõne minutiga üles, kuigi selleni jõudmiseks ja tagasi rajale ronimiseks kulus tal pool tundi.

Et üllatused jätkuks, ilmnes mäelt tulles, et üks meie auto ei asu üldse mitte seal, kuhu ta meist maha jäi. Ei asunud ka kuskil mujal ümbruses. Pikkade otsingute tulemusena selgus, et see oli valesti pargitud ja kuna hotellitädi ei suvatsenud politsei küsimuse peale öelda, et tegu nende kliendi autoga, siis tehti autoga seda, mida ikka tehakse. Ta lihtsalt teisaldati. Õnneks on Andre saksa keeles nii palju kodus, et said Matiga tunnise protseduuri ja 440CHF-i võrra vaesemana tagasi.

Edasised päevad läksid paljudel pargis ja vabal lumel trikkide õppimise tähe all. Kui pargid ja trikitamine ära tüütas, siis sai seda sama vabal lumel tehtud. Korra tulime kuskilt metsavahelt alla, kus alul jäi mulje, et nüüd murduvad kõik meie lauad, aga kuidagi me sealt kuuskede vahelt ja suht jäise pinna pealt jälle normaalsesse keskkonda saabusime. Lisaks oli ühe raja ääres mõnus kikkeriga onn, millelt osavamad ka hüppasid. Meie omadest said selle trikiga Mati ja Sulev hakkama. Ülejäänud liitusid kõrvalt vaatamise osakonnaga. 

Andre suutis järjekordselt walky-talky ära kaotada. See jäi teine kord leidmata. Mati ei tahtnud ka kuidagi alla jääda ja poetas enda käes olnud walky-talky kah mingisse raja salajasse kohta, mida hiljem tuvastada ei õnnestunud.

Lisa atraktsioonina oli organiseeritud ka samal ajal BEO2009. Teisisõnu olid kõik kunnimad lumelaudurid kohale aetud, kes oma oskusi näitasid. Tuleb tunnistada, et proffe oli ikka hää vaadata. Eriti kui eelmise õhtu jäägid veel veres ringi möllasid ja enese oskustes tollel hetkel nii kindel polnud.

Üldiselt oli reis muhe ja kõik õppisid nii mõnegi triki selgeks. Täpselt küll ei meenu, kes mida, aga teada on, et Karin omandas klubis tantsides, kuidas tasuta joogipoolist hageda.

Tagasisõites üllatas meid ka Austria toll (oma teel läbisime 20-30km pikkuses ka seda maad) meid sellega, et ühel autol oli puudu Austria kiirtee kleepekas. Muidugi polnud meil aimugi, et meil ka Austria kleepekaid vaja läheb. Kolmest kahel olid need suht juhuslikult õnneks peal. Kleepeka puudumine autoklaasil tähendas 100EUR-i võrra vaesemaks jäämist.

- Mäepiletit saab nagu tavaliselt kohapeal osta. AGA saab ka ette osta ja sellega säästab päris märkimisväärse summa. Ette ostmiseks mine Laaxi lehele Planning and Booking, seal on allpool link, kust saab piletit online lunastada. Eeldab tõenäoliselt krediitkaardi olemasolu.

- Majutus tuleb tasuda kohapeal. Papi kogumise info saadan enne reisi, kuhu ja kuidas.

- Autorent. Sama lugu, mis majutusega. Raha kogume eelnevalt kokku, sest teatavasti rendifirmad sularahaga arveldama ei kipu.

Kui on veel küsimusi, pistke kommentaaridesse.

Kusjuures Berliini kesklinn üllatab ja ei kõike ei olegi nii lihtne üles leida. Ühel pool tänavat lähevad numbrid suuremaks ja teisel pool väiksemaks. Tänu sellele otsisime hostelit tund aega mööda tänavat ekseldes. Kuna lend jõudis enne südaööd, jõudsime alles öösel kahe ajal hostelisse. Tegime check-in-i ära ja seejärel linna peal väikse ringi ning nautisime kohalikku rämpstoitu. Lõpuks leidsime ööklubi, kus pidu hakkas just lõppema ja turvaneeger lasi meid tasuta sisse. Ilmselt nägime koonrid välja. Istusime klubi taganurgas ja mina igatahes sain nautida väga hästi plaadimiksimist. Üks kohalik DJ mängis nimelt viimastena peole jäänud sõpradele oma paremaid palu ja näitas milleks ta võimeline on. Kuna uni võttis võimust otsustasime tagasi hostelisse minna ning maandusime magama.

Hommikul ärgates märkasime, et oleme toas koos kahe kanadalannaga, kellest üks oli öösel peopealt oma nari teisele korrusele korjanud ühe saksa kuti. Nad üritasid hommikul seal midagi nagistada, aga kui meie ärkasime, tõmbas kutt püksid jalga ja tegi vehkat J Põgusa suhtluse järel teavitasid tüdrukud, et on juba 5ndat kuud Euroopa tuuril. Kommentaar: “kuradi rikkurite piffid, panevad vanemate kulul 5 kuud pidu?! Tahan ka!”

Tüdrukud olid päris toredad ja ilusad, aga lahkusid kahjuks juba hommikul. Kell 11 maabusime Alexanderplatz-l, panime mütsi maha ja hakkasime mängima. Peale 15-minutist mängu saime aru, et oleme ilmselt natuke liiga kärarikka koha valinud ja otsustasime rongiga Brandenburgi väravate juurde sõita. Vaatasime kiirelt üle Holokausti väljaku, väravad ja parlamendihoone. Väjas oli tol päeval 20 kraadi sooja ja nautisime seda täiega. Võtsime musitseerimiskoha sisse pargis, kus liikus palju turiste ja laulsime inglise keelset repertuaari terve tunni. Teenistuseks saime 4.45 eurot.

Hostelisse tagasi jõudes avastasime uued toakaaslased. Kolm austraallannat, kes end õhtuseks väljaminekuks üles sättisid. Jätsime igaks juhuks ööklubi nime meelde, aga lõpuks me sinna ei jõudnudki. Õhtusöögiks kohtusime teiste eestlastega ja ühiselt sai käidud ööklubis tantsimas.

Berliini ööelu on kirev ja kohti, kuhu minna jagub. Eelkõige peab teadma, millise muusikastiiliga peole on soov minna. Ööklubi sissepääs maksis 10 eurot.

Pühapäevasel päeval alustasime väsinult, võtsime oma seljakotid ja liikusime taas tänavale mängima. Valisime sama esinemiskoha, mis eelmisel päeval. Kasutasime aga julgemat mängukava ja panime mütsi endast kaugemale. Tundus, et meie eeskava läks inimestele rohkem peale kui eelmisel päeval ja tunni ajase kavaga teenisime 5.05 eurot. Õhtul sai rongijaamas aega parajaks tehtud ja lõpuks oligi aeg lennujaama poole liikuda. Rongis lennujaama liitus meiega Bulgaariast pärit akordionimängija ja lühikese jutu järel otsustasime teha oma bändi ja saada kuulsateks. Siit leiad stiilinäite http://www.youtube.com/watch?v=nPDSl7sZ6CE

Reisi kulud:Lennupiletid 1030 eek
Hotell 2 ööd 535 eek
Tulud:Tänaval teenitud raha 75 eek
Kulud kokku 1490 eek

Kokkuvõte: reisi eesmärk oli meil Matiga proovida tänavamuusiku elu. Järeldus oli, et see on võimalik küll ja ilmselt kui seda rohkem läbimõeldult teha ning olla rohkem usutavam, elaks ära küll. Avastasime et oleme vist kõrgepalgaliste spetsialistidena selliseks eluks liiga rikutud, kuid varuvariandiks jääb see nüüd meile edaspidi reisidel, kui söögiraha peaks nappima. Ja Berliin on äge linn, nii et soovitan seda igatahes…Kuigi kui seal igapäevaselt elada on see üks järjekordne masendav metropol mis su elusalt ükskord neelab…

Otsima hakkasime alul tõesti nädalavahetuse varianti detsembrikuus, kui selgus, et täitsa mõistlik plaan on minna aastavahetuseks. Just seks ajaks on ka sooduspileteid saada. Mõeldud-mõeldud. Reis saab algama 31. detsembri varahommikul, kui Cityhopper meid Amsterdami kohale lennutab. Tagasi jõuame 3. jaanuari hilisõhtul.

Paari kiire majutuse otsingu tulemusena, tundus odavat kohta leida suht lootusetu. Ikkagi aastavahetus ju! Siiski, siiski. Eirates igasugu reserveerimislehekülgi, otsustasin otse ühendust võtta Bulldog Hosteliga. Selgus, et neil ongi ühikatüüpi tubades kohti saadaval ning lisaks tavamajutusel on hinnas ka hommikusöök ning sissepääs aastavahetuse peole sama keti coffee shopi!

Kulud:
Lennuk 2000 eek edasi-tagasi
Majutus ca 1800 eek inimene (3 ööd)

Wanna join(t)? Kontakteeru Pirtsuga!

Teadaolevalt minemas Pirts, Mati, Andre ja Reili.

Programm laias laastus selline:
10. jaanuar – lend Tallinn-München, rendika(te)ga München-Laax – ca 3,5-4 tundi sõitu
11.-16. jaanuar – 6 mäepäeva
17. jaanuar- tagasisõit Münchenisse ja sealt lennukiga Tallinnasse

Lennufirma Estonian Air (piletid ca 4000 eek).

Rendifirmast bukitud 3 universaalkerega sõiduautot (kulu koos kütusega ca 1500 eek).
6-päeva mäepilet ette ostes 309CHF.
Majutus hotellis ARENA: Lounge for Riders (koht 4-ses toas 319CHF).
Juurde tuleb söögi-joogi-nänni  kulu.

1CHF=9,8EEK

Regamine pirts@skydive.ee

Reisil osalevad: Pirts, Mati, Andre, Axb, IPA, Triinu, Villu, Märt, Sulev, Mait, Peep, Sven ja Karin.

Lennud mõlemal suunal olid üle tüki aja nauditavad: sõidu ajal palju turbukaid ette ei sattunud ja maandumised olid pehmed  (Prantsusmaalt tulles oli selline tunne nagu istuks tuvi kõhus, kes mööda Vabaduse väljakut ringi laperdab).
Tbilisi lennujaam – Gudauri ots võttis aega ligi 3 tundi. Poleks nii hull, kui enne poleks teadnud, et sinna on ca 120km. Linnulennult vist. Igatahes pakkisime end mikrobussi, mis selle kolme tunni jooksul soojaks ei läinudki ja tekkis igatsus lauariietuse järele.
Lõpuks kohal, kohaliku aja järgi kl 8-9 vahel, pakkus peremees meile kohe ka hommikusööki, et sooja kiirelt sisse saaks.
Ja egas midagi, riided selga ja mäele. Vot, Gudauri on selline koht, kus üles mäkke viib 4 lifti (kõrgeim 3400m peale, küla ise 1900m peal). Alla tuleb radu umbes sama palju. AGA puutumata lund on seal ca 4 km (laiuselt) jagu. Meil muidugi vedas. Enne meie tulekut oli just meeletult lund sadanud. Ja see aasta on üldse lume seis selline (2,5m), et viimati olla nii palju lund 87. aastal nähtud.
Nagu juba arvata võis, siis enamus meist ei pannud radadele üldse mitte rõhku ja meid võis suu naeratusest kõrvuni pehmes lumes müttamas leida. Lisaks lumele leidus vabas lumes hulganisti loomulikke kikkereid, millelt sai kenasti haiget saamata igasugu trikke harjutada.
Vedas meil ka ilmaga. Nimelt kõik need 5 päeva säras taevas kaunis päike, mis meie ninad-põsed kõik kenasti ära kõrvetas. Teadmiseks neile, kes sinna minemas: päevituskreem (võimalikult tugeva faktoriga) on soovituslikult kohustuslik kaasa võtta!
Inimestest rääkides: tööpäevadel oli mäel hästi vähe rahvast. Peaaegu tekkis tunne, et mägi ongi ainult meie. See-eest nädalavahetusel tekkisid lifti järjekorrad ja mägi oli inimesi täis.
Üldiselt on Gudauril meeletult potensiaali, sest kasutamata mäepinda on seal veel küll ja küll. Lähiajal saab valmis ka uus lift, mis 3600m peale viib. Seda sinna, kust hetkel mitte ühtegi rada veel alla ei tulnud (kui traktori jäljed välja arvata).
Ahjaa, nats detaile veel. Majutuseks valisime väikse hotelli, mida üks pere haldas. Pererahvas oli hästi tore ja nagu seal kandis tavaks, siis hinna sisse kuulus nii transport hommikul mäele (õhtul saime pea maja juurde sõita) kui ka hommiku- kui õhtusöök. Söök oli gruusiapärane ja enamasti maitsev.
Tegelikult on seal hotelle päris palju ja kõik võimalikes hinnaklassides. Alates $25 per öö kuni $200 per öö.
Tagasi lennujaama saime jälle retrohõngulise PAZ (kirjutatakse nii? no see väike kollane punn, mida Eestis viimati ehk 90. alul sõitmas näha oli) bussiga. Buss pidi tõusude peal napilt ära koolema, aga see-eest kiirteel kihutas nii, et kohati tekkis tunne, et tõuseb kohe õhku ja paneb otse Riia poole ajama.

Kui kedagi huvitab, siis panen siia kirja kulud:
Lennupiletid + lumelauakott – 1800 eek
Autokulud (bensiin+parkimine) – 275 eek
transfeer (Tbilisi-Gudauri-Tbilisi) – 440 eek
Majutus (4 ööd) – 1560 eek
Mäepiletid (5 päeva) – 875 eek
Muu kulu koha peal 5 päeva jooksul (päeval söök mäel, õlled, veinid jms) – ca 600-700 eek
Kokku: ca 5500 eek

Video.

Nagu juba ette oli teada, siis kohapealne elu oli super. St seal oli päikest, seal oli rahvast ja mis peamine, seal oli LUND!

Kohale jõudmine kulges viperusteta ning kahe lennu vahele jäänud 40 minutit osutus täiesti piisavaks vaheks. 5 tunnine bussisõit oli meeleolukas ja jookiderohke. Esimene õhtu see-eest enamustele suhteliselt vaikne, va Pluuto korteri elanikele, kes käisid kohalikku ööelu uurimas-puurimas.

Radade valik on Val d’Isere’s lai: rohelistest – mustadeni, niisama liuglemisest kahe pargini. Usun, et kõik leidsid enda jaoks sealt midagi. Elu nagu paradiisis!

Allakirjutanu nautis täiel rinnal pargis boxi sõidu õppimist ja kukkumistest saadud sinikadki on tänaseks päevaks kadunud. Ainult sinikatega meie reis siiski ei piirdunud. Raulil õnnestus kehvasti kukkuda ning on seepärast mõneks ajaks kipsi kammitsais ning Ints tegi sellise triki hüppe käigus, et tema õlg käis vaimustusest oma loomupärasest asukohast välja. Intsu morjendas see ainult nii kaua, kuni tohtrihärra selle tagasi paika väänas. Matil õnnestus pargis olles kaamera kiivri küljest lahti hüpata või kukkuda – ei teagi, kumb see nüüd õigem väljend oleks.

Üldiselt on reisist ainult positiivsed tulemused: Jaana sai pärast suusavahetust suusad hüppesse, Toomas sõbrunes oma lauaga ning Triinu Rauliga või oli see vastupidi. Ära sai proovitud austripubis olevad austrid (arvan, ma ei valeta väites, et enamus meist polnud neid varem mekkinud); Le Graalis kiiremad tantsusammud tehtud ja tequilapubis post siledaks lihvitud.

Nagu juba tavaks saanud, siis tagasisõit kippus minema jälle kategoorias “pretty close”. Nimelt saime tund aega ummikutes istuda ja bussijuht hoiatas, et me ei pruugi mitte õigeks ajaks lennujaama jõuda. Selle teavituse peale sai plaane tehtud, kuidas Genfis öö veeta. Bussijuht oli siiski osav ja piisavalt kiire, nii et lennujaama jõudsime nii piisavalt vara, et saime veel parajasti mölutada ja oma lendu oodata.